воскресенье, 8 января 2012 г.

Avokaado


 Lugesin Aet köögis blogist artiklit avokaadost. Ise pole kunagi seda isegi ostnud, kuigi tean, et see väga tervislik. Otsustasin artikli enda blogisse ümber copy-da ja mõnda asja lisada, mida ise olen avokaado kohta leidnud.


 Välimuselt on avokaado on tavaliselt pirnjas, harvem teistsuguse kujuga puuvili. Pikkust on viljal tavaliselt 10-12 cm, kaalu 200-400 g. Pealt katab vilja krobeline kest, mis sõltuvalt sordist on õhuke või paks. Et tegemist on luuviljaga, siis selle poolitamisel leiame avokaadost pähklisuuruse luustunud seemne. Kest ja seeme süüa ei kõlba, kuid nende arvele võib mõnedel juhtudel langeda kuni neljandik vilja kaalust. Avokaadost süüakse viljaliha. Viimane on koorealuses kihis roheka tooniga, vilja keskosas aga kreemjas. Kõige paremini maitseb avokaado siis, kui ta on täiesti valminud. Maitse on suhteliselt mahe ja meenutab pähklit. Et vilju veetakse meile kaugelt, siis koristatakse need pooltoorelt ja sageli pole ostetud avokaado jõudnud täielikult valmida. Pirnloorber on täisküps siis, kui vilja õrnal pigistamisel koor veidi lohku vajub ning kõrva ääres raputamisel on kuulda seemne loksumist. Järelvalmimiseks on avokaadosid soovitatav hoida toatemperatuuril. 

 Koguseliselt on avokaadodes siiski kõige rohkem vett. Kuid koostisosade pingereas hinnatava teise koha hõlmab õli. Küpsed avokaado viljad sisaldavad olenevalt sordist 15-25% hinnalist avokaadoõli. Muide, erinevatest rasvhapetest on avokaadoõlis kõige rohkem monoküllastamata rasvhappeid. Küllastatud ja polüküllastamata rasvhapete sisaldus on enam-vähem võrdne. Avokaado õlirohkusest sugeneb ka selle vilja kõrge kalorsus. Sajagrammise avokaadoportsu nahkapistmisel saab meie organism 150-220 kcal. Nii et tõeliselt energiarikas suutäis. Lisaks toidulaua rikastamisele leiab avokaadoõli kasutust ka kosmeetikas, kus seda lisatakse seepidele ja kreemidele. Universaalseks toiduaineks kõnealust puuvilja pidada siiski ei saa, sest valke ja süsivesikuid on avokaados napilt. Mineraalelementidest on pirnloorberis eriti rohkesti just kaaliumi, kuid väga vähe naatriumi. Rääkides vitamiinide sisaldusest võiks oletada, et avokaados on rohkesti just rasvlahustuvaid vitamiine. Tegelikkuses on viimastest avokaados mainimisväärselt vaid vitamiini A, jälgedena ka vitamiine D ning E. Pirnloorberi viljalihas on rohkem hoopis veeslahustuvaid vitamiine, millest esile tasub tõsta nii vitamiin C kui ka B-rühma vitamiinide sisaldust.

Õliküllus ja eriti just küllastamata rasvhapete kõrge sisaldus muudavad puhastatud avokaado vastuvõtlikuks hapniku toimele. Kokkupuutel hapnikuga tumenevad kooritud avokaadotükid kiiresti ja kaotavad oma esialgse maitse. Pikemaajalisel seismisel toimub aga õlide rääsumine. Sellest ka mõned praktilised soovitused. Vigastatud ja muljutud avokaadosid osta ei tasu. Söögiks on kõlbmatu ka selline puuvili, mille viljaliha on lahtilõikamise momendiks juba tumenenud. Korraga tasub puhastada selline kogus pirnloorberi vilju, mis ka kiiresti ära süüakse, sest pikajaliseks säilitamiseks puhastatud ja tükeldatud avokaado ei sobi. Avokaadoviilude tumenemist saab vältida nendele sidrunimahla piserdamisega. 

Kõige lihtsam on avokaado pooleks lõigata, seeme eemaldada ning lusikaga uuristades viljaliha ära süüa. Et avokaado viljaliha pole ei hapu ega magus, siis maitsestatakse seda kas soola, suhkru, pipra, sidruni, sinepi, veiniäädika, konjaki, rummi või mingi muu teravamaitselise lisandiga. Kuid avokaadot kasutatakse ka mitmete toitude koostises. Pirnloorberi viljalihast saab edukalt valmistada kastmeid, salateid, suppe, püreed ja isegi magustoite.

Südatalvel ei väsi ma ülistamast avokaadot - just praegu on avokaadod oma parimas küpsusastmes. Tundub, et avokaado ei jäta kedagi külmaks - osa inimesi lausa jumaldavad avokaadot, teine osa ei pane seda vilja suu sissegi ja väidavad, et avokaado on üks imelik seep. Omast kogemusest olen õppinud heal ja halval avokaadol vahet tegema. Meie kaubanduses müüakse enamasti kahte sorti avokaadosid - rohelised (Fuerte) ja mustjaslillad (Hass). Kiika pilte siit. Avokaado on oma parimas küpsusastmes, kui see kergelt vetrub sõrmega vajutades, aga tasub ettevaatlik olla, et avokaado hoopis mäda poleks (siis on avokaadol sageli üks ots tössim). Mina suudan hea avokaado pimesi juba ära tunda :) Olen maitsnud mõlema sordi avokaadosid oma parimas küpsusastmes ning minu eelistus kuulub selgelt just Hass sordile - need on maitseküllasemad ja ka parema tekstuuriga (ja kui avokaadot seebina kirjeldada, siis Fuerte viljaliha on tõesti pisut seebim). Mitte kunagi ei tasu süüa toorest avokaadot, kuna avokaado võlu on selle pehmes viljalihas; samuti on toores avokaado täiesti teise maitsega, veidi mõrkjas. Kui on tarvis toore avokaado küpsemist kiirendada, pane see banaani kõrvale või koos banaaniga paberkotti - väga tõhus (ja vastupidi - ära hoia küpset avokaadot banaanide lähedal või koos banaanidega samas külmkapisahtlis ega puuviljavaagnal). Küps avokaado on seest alati ühtlaselt õrnroheline; pruunid laigud või triibud vihjavad juba üleküpsenud või mädanenud viljale.
Kuidas avokaadot puhastada, avastasin kunagi ammu ühest Youtube videost. Seda nippi olen jaganud väga paljudele sõpradele ning kõik on väga üllatunud. Nimelt tuleb küpsele avokaadole noaga teha ring peale (nagu lõikaks pooleks, aga seeme on keskel). Seejärel keerata üht avokaadopoolt paremale, teist vasakule. Küps avokaado avaneb kergelt ning ühele poolele jääb seeme. Seemnele löö sisse noa lõikeosa ning keera nuga; seeme jääb noa külge ja tuleb kergesti välja. Edasi oleneb, kui suuri tükke on vaja. Näiteks salatisse panekuks lõikan koorega avokaadopooliku sees noaga paar korda risti-rästi ning tõstan teelusikaga viljaliha välja.


Roheline avokaado (Fuerte)



 Mustjaslilla avokaado (Hass)
 
 Avokaado-võie:


  • 2 küpset* avokaadot
  • 1 tl sidrunimahla
  • näpuotsaga soola
Suru avokaado kahvliga ühtlaseks massiks, lisa sidrunimahl ja sool. Sega ja määri leivale. Leivamääre valmista vahetult enne söömist, sest avokaado sisu muutub kokkupuutes õhuga üpris kiirelt koledaks pruuniks.

Комментариев нет:

Отправить комментарий